Kutsesüsteem on uuenduste lävel

Kutsesüsteem on lähiaastail üle minemas oskuspõhisele lähenemisele. Uuenduste ootust võis märgata ka kevadel kogunenud kutsenõukogude töös – kuigi kohtumised olid töised ja kokku kinnitati üle 60 kutsestandardi, siis suuremate sisuliste otsuste tegemisel on tunda äraootavat hoiakut, rääkis Kutsekoja kutsesüsteemi arendusjuht Salome Virkus.

Mis on kutsenõukogude ülesanne ja kui sageli need kogunevad?

Kutsenõukogude ülesanne on hoida silma peal, et kutsestandardid, mille kaudu töömaailm annab koolide õppekavadesse sisendit ja mille alusel inimeste oskusi hinnatakse, oleksid kaasaegsed, korrektsed ja vastaksid tegelikele vajadustele. Otsustatakse ka selle üle, millised organisatsioonid saavad õiguse kutseid anda ning kontrollitakse nende tegevuse õiguspärasust. Lisaks arutatakse kutsenõukogudes ka laiemaid küsimusi, mis puudutavad teemasid nagu hariduse ja tööelu ühildamine, Eesti inimeste ja ettevõtete konkurentsivõime tõstmine ja veel palju muud.

Kutsenõukogud kogunevad vähemalt kaks korda aastas, viimastel aastatel veebi teel. Lihtsamaid ja põhjalikku arutelu mittevajavaid otsuseid saab kutsenõukogu vastu võtta ka kirjalikel hääletustel, mida korraldatakse vastavalt vajadusele. Kutsenõukogud on loodud valdkondade kaupa ja kokku on neid 14.

This image has an empty alt attribute; its file name is salome-1.jpg
Salome Virkus

Kui rääkida kevadisest kutsenõukogude perioodist numbrites, siis mida saab välja tuua?

Kevadisel kutsenõukogude perioodil kinnitati 64 kutsestandardit, millest osa uuendati põhjalikumalt, teiste puhul tehti väiksemaid täpsustusi ja parandusi ning mõned pikendati muudatusteta. Päris uusi kutsestandardeid lisandus vaid üks (õppekava aluseks koostatud laotöötaja, tase 3).

Kutse andja konkursse oli sel kevadel kaheksa. Kutse andja õiguse sai seitse organisatsiooni, millest kõigi puhul on tegemist sama organisatsiooni jätkamisega. Üks konkurss luhtus taotlejate puudumise tõttu, välja kuulutatakse uus konkurss.

Kui rääkida sisuliselt, siis millised olid olulisemad muudatused ja otsused, mis tehti? Kas jäi ka n-ö lahtiseid otsi, millega peab järgmistel kohtumistel edasi tegelema?

Kutsesüsteem on suurema tervikliku uuenduse lävel, mistõttu praegu on olukord pigem äraootav ja ulatuslikke muudatusi või suundamuutvaid otsuseid üksikküsimustes pigem ei tehta. Valmistame ette üleminekut oskustepõhisele lähenemisele. Loodav oskuste klassifikaator ja sellel põhinev kataloog võimaldavad senisest terviklikumat, paindlikumat ja süsteemset toimimist, mis loodetavasti toob kaasa olulise kvaliteedihüppe kõigis Kutsekoja teenustes.

Tegelikult mitte ainult Kutsekojas, vaid eesmärk on pakkuda teenuste keskkonda, mis aitab kokku siduda erinevaid tööturu ja haridussüsteemi andmeid ning mille ühtse kodeeringu alusel saaks luua rakendusi, mida me ei oska võibolla veel ettegi kujutada. Lahtisi otsi on seega veel palju, oleme praegu raamistiku loomise faasis.

Kui rääkida emotsionaalselt, siis kas seekordne periood oli keskmisest kergem/raskem, pingelisem/rahulikum?

Võib öelda, et pigem oli seekordne periood rahulikum. Nagu öeldud, on hoiak suurte muutuste eel äraootav, tavapärased protsessid on aga juba hästi sissetöötanud ja teravamaid küsimusi palju ei teki.

Veidi murettekitavana hakkas silma vähene osalus koosolekutel. Otsuste vastuvõtmisel peavad osalema vähemalt pooled kutsenõukogu liikmetest, kuid mitmel juhul kogunes kvoorum väga napilt. Tuli ette ka olukordi, kus koosolek ei olnud kvoorumi puudumisel otsustusvõimeline ning hääletus tuli korraldada hiljem kirjalikult. Kuna selline tendents tundub olevat pigem kasvav, peame ette võtma analüüsi, miks see nii on, milliseid järeldusi peaksime tegema ja mida tulevikus teisiti teha. Kutsesüsteemi üks alusväärtustest on laiapõhjaline kaasatus, mistõttu on meie jaoks kriitiline, et kõigi otsuste taga oleks tugev mandaat.

Maikuus kogunes kutsenõukogude esimeeste kogu. Millised olid seal olulisemad kõlama jäänud mõtted?

Kutsenõukogude esimeese kogu ehk KEK kogunes füüsilisele koosolekule peale kahe ja poole aastast vahemikku.

Üheks teemadest oli, kas kutse taotlemise eeltingimused peaksid olema sätestatud kutsestandardis või kutse andja poolt kehtestatud kutse andmise korras, nagu on olnud seni. Probleem sisaldab mitmeid tahke ja õiguslikke vastuolusid, millele on oma lahendites viidanud ka Riigikohus. Eelkõige on teema oluline kitsamas mõttes reguleeritud kutsete ehk nende kutsete puhul, kus kutsetunnistus on valdkonnas tegutsemiseks seadusega nõutud. Küsimust arutati põhjalikult, kuid lõpplahenduse leidmiseks otsustati konsulteerida valdkonna juristidega.

Infotehnoloogia- ja telekommunikatsiooni kutsenõukogu esimees tõstatas uue OSKA IKT-valdkonna uuringu tuules küsimuse, kuidas parandada IKT-oskuste taset teistel ehk mitte IKT erialadel. Eriti terav on probleem küberturvalisuse valdkonnas. Elame ajas, kus tihtipeale hoomamatuks jäävate küberturvalisusega seotud riskide realiseerumise tõenäosus on tõusnud kriitilise piirini, kuid paljudel meist puuduvad elementaarsed oskused iseennast ja erinevaid organisatsioone nende ohtude eest kaitsta. KEK-i liikmed tunnistasid probleemi teravust ning lisaks toodi välja, et suureks takistuseks on vajalike teadmistega õpetajate ja koolitajate puudus. 

Kolmandaks suureks küsimuseks oli kasutamata või piisava kasutuseta kutsestandardite probleem. Laias laastus saame öelda, et üle 1/3 täiskutsetest ja nendest spetsialiseerumistest, mis on eraldi kompetentsidena kirjeldatud, on selges alakasutuses: neid on antud viimase 5 aasta jooksul kokku vähem kui 10 ning nad ei ole seotud ühegi õppekava ega regulatsiooniga. See on kokku väga suur hulk kasutuseta standardeid.

Miks see üldse on probleem? Kutsestandardite „elus hoidmine“ on ressursimahukas. Sisuline uuendamine (sh nii Kutsekoja kui väliste partnerite töö), kinnitamine, registris üleval hoidmine – see kõik tähendab kokkuvõttes palju tööd ja aega. Sellele järgneb töö seoses kutse andmisega, kvaliteedikontroll ja õiguspärasuse tagamine. Niši kutse andjad tegutsevad tihti nö õhinapõhiselt, teadvustamata oma vastutust avaliku teenuse osutajana ning sattudes ootamatute kulude, nt õigusabikulude tekkimisel suure probleemi ette. Ühiskond ootab aina professionaalsemat avalikku teenust, mida väga väiksed kutse andjad arusaadavatel põhjustel paraku alati ei suuda pakkuda. Kui lisaks on näha, et nende kutsete andmisele puudub ka arvestatav nõudlus, ei tundu selle tegevusega jätkamine kuigi mõistlik.

Probleemi lahendus ei ole aga nii lihtne kui võib tunduda. Paraku ei ole kutseseaduses ega selle alusel välja antud kutsestandardite uuendamist reguleerivas määruses nö väljumisteed kutsestandardi uuendamisest. Seega, kui leidub kasvõi üks tulihingeline kutsestandardi uuendamise advokaat, ei ole meil tugevat õiguslikku alust sellest keeldumiseks. Kahjuks näeme, et põhjendused uuendamiseks ei ole tihti perspektiivikad. Näiteks soovitakse lahendada probleeme, mida kutsestandardiga kuidagi lahendada ei saa (valdkonnas on suur tööjõupuudus, valdkonnas on palju ebakompetentseid tegutsejaid, pole raha õppekava avamiseks, soov eriala arendada jne). Teise kategooria moodustavad pigem inimlikud põhjendused: standardisse ja kutse andmisesse on juba investeeritud palju aega ning sellest on kahju loobuda, emotsioonidel põhinev usk „parandada“ valdkonda vahendiga, mis nähtavalt ei toimi.

Arutelu eesmärgiks oli teadvustada KEK-i liikmete kaudu probleemi ulatust ja tähendust kõigis kutsenõukogudes. Kutsestandardite uuendamise või arhiivi saatmise otsused võetakse vastu siiski juhtumipõhiselt, arvestades senisest rohkem terviklikku vaadet ja kaaludes ressursikasutuse otstarbekust.

Vaata lisaks: Infotund “Tulevikusuundumused kutsesüsteemis. Europassi digiarendused”