Alljärgnevalt püüame vastata küsimusele: Kuidas Eesti kutsesüsteem vastab elukestvalt õppiva inimese ja tead¬mispõhisusele püüdleva ühiskonna vajadustele? Selleks, et neile vajadustele vastata, peaks kutsesüsteem, mida varem kutsekvalifikatsioonisüsteemiks nimetati, olema hästi toimivaks liideseks tööturu ja formaalset, mitte¬formaalset ning informaalset õpet hõlmava haridus-süsteemi vahel. Õigusliku raami sellele annab 2008. aasta 1. septembril jõustunud uus kutseseadus.
Uue kutseseaduse keskseteks mõisteteks on kom¬petentsus, kvalifikatsioon ja kutse. Kompetentsus ehk asjatundlikkus mingil alal on määratud sellega, mida inimene sellel alal teab, teha oskab ja mille eest vastu¬tada suudab. Kvalifikatsioon on ametlikult tunnustatud kompetentsus, kutse aga ametlikult tunnustatud kutse¬alane kompetentsus.
Olles liideseks tööturu ja haridussüsteemi va¬hel, peab kutsesüsteem toetama kahte vastas-suunalist tegevust. Ühest küljest on vaja tööturu nõuded ja ootu¬sed inimeste tööalasele kompetentsusele tõlki¬da inimeste oodatavate õpitulemuste ja õppe¬kavade keelde. Teisalt on aga vaja hinnata ini¬meste tegeliku kompe¬tentsuse (õpitulemuste) vastavust nendele nõue¬tele ja ootustele. Seega peaks kutsesüsteemis kui liideses toimuma tõrgeteta kahesuunali¬ne liikumine, mida võiks kujutada kompetentsuse ringina (vt joonis artikli lõpus). Täna see paljudes kutsevaldkondades ja kutsealadel nii veel ei ole. Ja liiklusummikuid esineb mõlemal suunal.
Kutsesüsteemi keskmes on kutsestandardid, milles piisava selguse ja detailsusega väljendatakse nõuded ja ootused inimese tööalasele kompetentsusele mingil, näiteks elektriku kutsealal. Kutsestandardite, mida täna¬ses kutsete süsteemis on juba üle seitsmesaja, koostami¬sel osalevad eelkõige kutse- ja erialaliidud, tööandjate ja töövõtjate organisatsioonid, sageli ka riigi- ja õppeasu-tuste esindajad. Vaatamata kehtivate kutsestandardite soliidsele arvule need mõnel kutsealal siiski puuduvad ja seega puudub lähtekoht, mida kasutada õppekavade koostamisel. Vahel ei leia aga olemasolevad kutsestan¬dardid kasutamist õppekavaarenduses.
Uue kutseseaduse alusel ümberkujundatav kutse¬süsteem peaks paremini võimaldama arvestada ja tun¬nustada elukestva õppe tulemusi, sh varasemat töö- ja õpikogemust ning muuta erinevad kvalifikatsioonid rahvusvaheliselt paremini võrreldavaks. Selleks otstar¬beks võtsid Euroopa Parlament ja Nõukogu 2008. aasta 23. aprillil vastu soovituse „Euroopa ühtne elukestva õppe kvalifikatsiooniraamistik" (EQF). See raamistik määratleb kaheksa kvalifikatsioonitaset terminites: teadmised, oskused ning iseseisvuse ja vastutuse ulatus (pädevus). Soovituse rakendamine eeldab, et aastaks 2010 seovad EL liikmesriigid oma riiklikud kva¬lifikatsiooniraamistikud Euroopa raamistikuga ja 2012. aastast hakkavad kõik õppeasutused ja kutse andjad väljastatavate tunnistuste ja diplomite lisadel viitama vastava kvalifikatsiooni sobivale EQFi tasemele. Kutse-seaduses sätestatud Eesti kvalifikatsiooniraamistik on sarnane EQFga.
Nagu kõigis kutsevaldkondades, seisab ka elektritöö valdkonnas ees kompetentsiringi kaasajastamine. See tähendab tööd kutsestandarditega, õppekavade ja kom¬petentsipõhiste hindamisalustega.
Esimeses järjekorras tuleb tööturu ootustega koos¬kõlla viia ja uuendada Eesti Elektritööde Ettevõtjate Liidu, ja Eesti Elektroenergeetika Seltsi, Turvaettevõtjate Liidu initsiatiivil välja töötatud elektriinseneri, elektri¬ku, automaatiku, turvasüsteemide tehniku ja nõrkvoo¬lusüsteemide paigaldaja kutsestandardid. 2009. aasta 1. augusti seisuga on Eesti Elektritööde Ettevõtjate Liit, Eesti Turvaettvõtete Liit ja Eesti Elektroenergeetika Selts kui kutseandjad välja andnud kokku 1740 kut¬setunnistust. Neist elektriinseneridele 33, elektriku¬tele 484, automaatikutele 137, nõrkvoolusüsteemi paigaldajatele 34, turvasüsteemi tehnikutele 392. Vastavad registreeringud kajastuvad ka kutseregistris www.kutsekoda.ee .
Tähtis on , et eelseisvaid uuendusi käsitletaks elektri¬tööga seonduvatel kutsealadel võimalikult ühtselt. Selle tingimuse täitmiseks on spetsialistid juba alustanud kõi¬kide elektritöödega seonduvate kutsealade kaardista¬mist. Kutsete kaardilt selgub, kas kõik elektritööga seo¬tud kutsealad on standardiseeritud, kas olemasolevad kutsestandardid ei dubleeri üksteist, kas terminoloogia on ühtne, kas kasutatakse ühtseid spetsialiseerumise põhimõtteid. Kindlasti võetakse abiks ka rahvusvahe¬line kogemus, nt Soome-Läti ühisprojekti „Elektrikute täiendkoolituse ühtlustamine" tulemused.
Oma ala asjatundjad peavad ka otsustama, millised on elektritöö valdkonna kutsete puhul terviklikeks tööosa¬deks jaotamise põhimõtted, milliseid kutsespetsiifilisi termineid kasutatakse ja kui põhjalikult kompetentse kirjeldada. Oluline on küsimus spetsialiseerumistest. Osa töömaailma esindajatest pole nõus, et kutseõppe¬asutustes koolitatakse „liiga üldisi" elektrikuid. Praegu¬ne tööturg ootavat juba kitsama suuna valinud (võrgu või sisepaigalduse) elektrikuid.
Kutsestandardite uuendamise etapile järgneb õppe¬kavade korrigeerimise etapp. See toimub oma ala asja¬tundjate, Kutsekoja, REKKi ja õppeasutuste koostöös.
Kui seni on kutse taotlejatest suur osa koolilõpetajad, siis kutse taotlemisest hakkavad üha enam huvituma ka töötajad. Näiteks huvituvad töötavad elektrikud II tase¬me elektriku kutsetunnistusest, sest see võimaldab neil saada madalaim (B1) elektrialaste tööde pädevus. Paljud kasutavad kutsetunnistust välismaale tööle asumisel, sest kutsetunnistus on inglisekeelse kutsetunnistuse lisa abil mõistetav ka mujal Euroopas.
Kindlasti laiendab elektritöö valdkonnas kutsetaotle¬jate ringi kutse osade kaupa andmise võimalus. Kiiresti muutuvas töömaailmas töötavad erinevate võimete ja karjääriliikumistega inimesed. Uued, kompetentsipõhi¬sed kutsestandardid võimaldavad neile kõigile paindlik¬ke kutsealase tunnustamise võimalusi.
Pole kahtlust, et Eesti kutsesüsteemil on veel tub¬listi arenguruumi. See areng on rajatud huvirühmade koostööle ja usaldusele. Oleme veendunud, et senine koostöö meie heade partneritega jätkub ja laieneb ning see annab lootust ka usalduse süvenemisele Eesti hari-dussüsteemi vastu kõigis formaalse, mitteformaalse ja informaalse õppe vormides.
