Перейти к содержимому
Home » Artikkel: Kutsed elukestva õppe süsteemis

Artikkel: Kutsed elukestva õppe süsteemis

Kes meist poleks kuulnud eesti vanasõna: „Inimene õpib kogu elu ja …", milles sisaldub ka kaasaegne elukestva õppe filosoofia. Tänapäeval räägitakse kolmest õppe liigist: formaalsest, mitteformaalsest ja informaalsest õppest. Formaalõpe on eesmärgistatud õpe spetsiaalselt selleks loodud keskkonnas, mida tavaliselt kooliks nimetatakse ja mille tulemusi tunnustatakse tunnistuse või diplomiga. Arvatakse, et parimal juhul 20% sellest, mida me teame, oskame ja millest me aru saame, on pärit formaalharidussüsteemist. Ometi ei tähenda see, et formaalne õpe on vähetähtis. Hea formaalharidus on nagu sõrestik, millele mitteformaalselt ja informaalselt õpitu kinnitub.

Mitteformaalne õpe on samuti eesmärgistatud, kuid vabatahtlikul alusel toimuv õpe, mis võib toimuda väga erinevates olukordades, sh töökohal. Tegevused ja kursused on planeeritud, kuid harva struktureeritud tavapärase õppekava teemade järgi. Enamasti on need mõeldud teatud sihtgrupile, kuid harva hinnatakse õpitulemusi tavapärasel viisil. Ja lõpuks, informaalne õpe on õppimine elust enesest, tihti ettekavatsemata protsessina. Ka informaalsel õppel on tulemused, kuid selle kohta ei anta tunnistust ja tulemused ei ole enamasti õppija jaoks koheselt nähtavad, samuti ei arvestata neid hariduslikel ega tööalastel eesmärkidel.

Eeltooduga seoses on põhjust küsida: Kuidas hinnata ja võimalusel ka ametlikult tunnustada seda, mida me mitteformaalselt ja informaalselt õppinud oleme? Just selles suunas on asjad Euroopas ja maailmas laiemalt ka liikumas. Euroopa Liidus (EL) nimetatakse seda protsessi ühtse elukestva õppe ruumi loomiseks.

Alljärgnevalt püüame vastata küsimusele: Kuidas Eesti kutsesüsteem vastab elukestvalt õppiva inimese ja teadmispõhisusele püüdleva ühiskonna ning innovaatilisust taotleva majanduse vajadustele? Selleks, et neile vajadustele vastata, peaks kutsesüsteem olema hästi toimivaks liideseks tööturu ja formaalset, mitteformaalset ning informaalset õpet hõlmava elukestva õppe süsteemi vahel. Õigusliku raami sellele annab 2008.aasta 1.septembril jõustunud uus kutseseadus.

Uue kutseseaduse keskseteks mõisteteks on kompetentsus, kvalifikatsioon ja kutse. Kompetentsus ehk asjatundlikkus mingil alal on määratud sellega, mida inimene sellel alal teab, teha oskab ja mille eest vastutada suudab. Kvalifikatsioon on ametlikult tunnustatud kompetentsus, kutse aga ametlikult tunnustatud kutsealane kompetentsus.
Olles liideseks tööturu ja elukestva õppe süsteemi vahel, peab kutsesüsteem toetama kahte vastassuunalist tegevust. Ühest küljest on vaja tööturu nõuded ja ootused inimeste tööalasele kompetentsusele tõlkida inimeste oodatavate õpitulemuste ja õppekavade keelde. Teisalt on aga vaja hinnata inimeste tegeliku kompetentsuse (õpitulemuste) vastavust nendele nõuetele ja ootustele. Seega peaks kutsesüsteemis kui liideses toimuma tõrgeteta kahesuunaline liikumine, mida võiks kujutada kompetentsuse ringina (vt Joonis). Täna see paljudes valdkondades ja kutsealadel nii veel ei ole. Ja liiklusummikuid esineb mõlemal suunal.

Tervikliku ja tõrgeteta toimiva kompetentsuse ringi puhul on tagatud see, et tööturu muutunud ootused erinevate kutsete kompetentsuse profiilides kajastuvad muutustena vastavates kutsestandardites ja sealt edasi riiklikes ning õppeasutuste õppekavades.
  

Paraku täna kompetentsuse ring selle ideaalmudeli kohaselt veel ei toimi. Võib aga kindlalt väita, et Euroopa Sotsiaalfondi (ESF) toel täidetava programmi „Kutsete süsteemi arendamine 2008-2013" täitmise käigus liigume me selles suunas, et lisaks tööturu struktuuri kvantitatiivsetele muutustele (ametikohtade arvu kasvamine või kahanemine) oskame me kirjeldada ka tööturu struktuuri kvalitatiivseid muutusi. Viimaste hulka kuulub uute ametite ja kutsete tekkimine ning olemasolevate kadumine või nende kompetentsuse profiili oluline muutumine. Eelnimetatud programmi täitjaks on Kutsekoda koos oma rohkearvuliste partneritega.

Kutsesüsteemi keskmes on kutsestandardid, milles piisava selguse ja detailsusega väljendatakse nõuded ja ootused inimese tööalasele kompetentsusele mingil, näiteks energiaaudiitori kutsealal. Kutsestandardite, mida tänases kutsesüsteemis on juba ligi kaheksasada, koostamisel osalevad eelkõige kutse- ja erialaliidud, tööandjate ja töövõtjate organisatsioonid, sageli ka riigi- ja õppeasutuste esindajad. Vaatamata kehtivate kutsestandardite soliidsele arvule need paljudel kutsealadel siiski puuduvad ja seega puudub lähtekoht, mida kasutada õppekavade koostamisel. Vahel ei leia aga olemasolevad kutsestandardid kasutamist õppekavaarenduses.

Uue kutseseaduse alusel ümberkujundatav kutsesüsteem peaks paremini võimaldama arvestada ja tunnustada elukestva õppe tulemusi, sh varasemat töö- ja õpikogemust ning muuta erinevad kvalifikatsioonid rahvusvaheliselt paremini võrreldavaks. Selleks otstarbeks võtsid Euroopa Parla-ment ja Nõukogu 2008.aasta 23.aprillil vastu soo¬vituse „Euroopa ühtne elukestva õppe kvalifikatsiooniraamistik" (EQF). See raamistik määratleb kaheksa kvalifikatsioonitaset teadmiste, oskuste ning iseseisvuse ja vastutuse ulatuse (pädevuse) terminites. Soovituse rakendamine eeldab, et aastaks 2010 seovad EL liikmesriigid oma riiklikud kvalifikatsiooniraamistikud Euroopa raamistikuga ja 2012. aastast hakkavad kõik õppeasutused ja kutse andjad väljastatavate tunnistuste ja diplomite lisadel viitama vastava kvalifikatsiooni sobivale EQF-i tasemele. Kutseseaduses sätestatud Eesti kvalifikatsiooniraamistikus on samuti kaheksa taset, mis kirjeldatud sarnaselt EQF-ga.

Kõigis kutsetegevuse valdkondades seisab ees kompetentsuse ringi kaasajastamine. See tähendab eelkõige tööd kutsestandardite, õppekavade ja kompetentsuse hindamise alustega. Tähtis on, et eelseisvaid uuendusi käsitletaks kõikides valdkondades ja kutsealadel võimalikult ühtselt. Selle tingimuse täitmiseks on vaja alustada valdkonna kutsete kaardistamisest. Kutsete kaardilt selgub, milliseid kompetentse valdkonnas üldse vajatakse ja kuidas on need otstarbekas ühendada kutseteks või osakutseteks.

Oma ala asjatundjad peavad ka otsustama, millised on valdkonna terviklikeks tööosadeks jaotamise põhimõtted, milliseid kutsespetsiifilisi termineid kasutatakse ja kui põhjalikult kompetentse kirjeldada. Kindlasti tuleb arvestada ka rahvusvahelise kogemus ja arengusuundadega.

Kutsestandardite uuendamise etapile järgneb õppekavade uuendamine. Üheks terviklikult toimiva kutsesüsteemi tunnuseks peab saama ka võimalus ühitada õppeasutuse (kutsekooli, rakenduskõrgkooli või ülikooli) lõpetamine antud kutsealasse sisenemiseks mõeldud kutse andmisega. See saab võimalikuks, kui õppekava on kooskõlas kutsestandardiga, st õpe on suunatud kutsestandardis kirjeldatud kompetentsuse saavutamisele ja õppe tulemuste hindamine toimub usaldusväärsel viisil.

Kõik eelkirjeldatu ei ole aga ühekordne pingutus, mida ESF programmi toel tehakse. Terviklikult toimiv kompetentsuse ring on ring ka selles mõttes, et teatava perioodilisusega tuleb kõiki protsesse — kutsetegevuse valdkonna kaardistamist ning kutsestandardite ja õppekavade uuendamist jälle ja jälle korrata. Sama käib ka oma kompetentsuse perioodilise hindamise ja ametliku tunnustamise kohta kutsetunnistusega, mille uued, kompetentsipõhised kutsestandardid ja kutse osade kaupa taotlemise ning andmise võimalus paindlikumaks muudavad.
Pole kahtlust, et Eesti kutsesüsteemil on veel tublisti arenguruumi. See areng on rajatud huvirühmade koostööle ja usaldusele. Oleme veendunud, et senine koostöö meie heade partneritega, sh Jõujaamade ja Kaugkütte Ühinguga jätkub ning süveneb. See süvendab ühtlasi usaldust Eesti elukestva õppe süsteemi vastu kõigis formaalse, mitteformaalse ja informaalse õppe vormides.

Перейти к содержимому