10 aastat kutsete süsteemi Eestis

Tavaliselt pühitseme me inimeste, organisatsioonide või asutuste sünnipäevi. Süsteemi sünnipäev tundub selles reas natukene veidra ja isegi erandlikuna. Kasvõi juba sellepärast, et raske, kui mitte võimatu on määratleda, kes on süsteemi vanemad või asutajad. Rääkida saab aga kindlasti süsteemi loojatest ja arendajatest. Kasutan oma mõtete edastamiseks analoogiaid, mis ei saa olla täiuslikud, võimaldavad aga vahel asjade olemust paremini esitada ja mõista.

Esimene analoogia on juubilarist Eesti Vabariigiga. Meie iseseisvusdeklaratsioon loeti esimest korda ette 23. veebruaril 1918. aastal Pärnu Endla teatri rõdult. Eesti kutsete süsteemi algus kuulutati välja 2. märtsil 1998. aastal Toompeal, Eesti Kaubandus- ja Tööstuskoja keldris. Selles keskaegses keldris deklareeriti Eesti riigi kindlat soovi asuda süsteemi loomisele, mis oleks ühenduslüliks tööturu (ja mitte ainult Eesti tööturu) ning Eesti haridussüsteemi vahel. Tekitada piisavalt paindlik ja toimiv ühenduslüli tööturu ja haridussüsteemi vahele, oli ja on kindlasti ambitsioonikas eesmärk.
Niisiis, täna oleme me siin eelkõige Eesti kutsete süsteemi loojate ja arendajatena. Aga ka selles rollis kanname me teatavat vanemlikku vastutust oma kümneaastase lapse eest ja ühtlasi rõõmustame tema edusammude üle. Julgen väita, et me oleme andnud oma parima, et meie ühine laps kasvaks jõudsalt ja oleks tubli. Arvan, et nõustute minuga: meie lapse varases nooruses pole me teinud suuri vigu, mis tema edasist arengut kahjustada võiks. Tänaseks iseloomustab seda last järgmine meetrika: 16 toimivat kutsenõukogu, 338 kutsealal kokku 669 kehtivat kutsestandardit, 86 tegusat kutset omistavat organisatsiooni ja nende väljastatud 29 892 kutsetunnistust. Kokkuvõtavalt võime rõõmuga tõdeda: päris suur ja tubli, see meie kümneaastane laps.

Algamas on aga teine kümnend meie lapse elus. Inimlapse jaoks on see üks keerulisemaid elujärke. Ka kutsete süsteemile on saabumas murdeiga. Mida see tähendada võiks? Siinkohal kasutaksin ma kolmandat analoogiat.
Eesti kutsete süsteemi loomisel on võtmerolli mänginud muusikud. Mitmed neist on oma esmase kutse poolest koorijuhid. Selle tulemusena on protsessi esimesed kümme aastat kindlasti musikaalselt ja hästi juhitud. Kuna aga hääle- ja pillirühmade arv on kiiresti kasvanud, siis on ilmnema hakanud ka mitmed ebakõlad, mis tükati kõrva riivavad. Põhjus on ilmselt selles, et ettekantav ei ole osutunud Bachi 16-häälseks fuugaks hästitempereeritud klaverile. Noodivihikud on osutunud kutsete süsteemi keerulise teose ettekande jaoks liialt auklikuks ja vaatamata interpreetide siirastele pingutustele, ei ole tulemus alati nõudlikku kuulajat rahuldav. Ja probleem pole mitte dirigendis, kontsert- või koormeistrites, vaid partituuris.

Siinkohal analoogiad ajutiselt lõpevad. Omades esimese kümne arenguaasta kogemust, teadvustades ilmnenud probleeme ja omades visiooni uuest kutsete süsteemist, saame me üheskoos asuda elukestvalt õppiva inimese ja tööturu vajadustele paremini vastava süsteemi kujundamisele. Oluline on seejuures, et me ei projekteeri uut maja tühjale väljale, vaid tahame olemasolevat maja kaasaegsemaks ümber ehitada. Ülimalt soovitav on, et ehituse ajaks ei peaks elanikud isegi ajutiselt majast välja kolima. Oluliseks osaks selles rekonstrueerimisprojektis on täna Vabariigi Valitsuse poolt Riigikokku suunatud uus kutseseadus, mida võiks vaadelda kui meie ühise uue projekti lähteülesannet.
Tänades teid kõiki senise entusiastliku ja missioonitundelise panuse eest Eesti kutsete süsteemi arengusse, soovin kõigile õnne meie lapse kümnendal sünnipäeval. Ühtlasi soovin, et meil jätkuks ka järgmiseks kümnendiks kannatlikkust, mõtteerksust ja missioonitunnet meie lapse arengu suunamisel ja toetamisel.
Elagu Eesti kutsete süsteemi loojad ja arendajad!